"20–30 aastat tagasi käidi purjus peaga ujumas ja käiakse ka edaspidi. Ei muutu noorus!" ütleb Risto elutargalt. "Seda oleks palju loota, et kõik kained on, aga üks kaine võiks pundis alati olla, kes takistab lolluste tegemist. Ma ei oska öelda, mis muutuma peaks, et need sandistavad peakad lõpeksid! Sa võid palju asju öelda, aga kui alkohol on peas, on kõik soovitused kadunud."

"Mäletan liivast põhja..."

Peakapanijate lähedastele on õnnetus Risto sõnul suurem šokk kui neile endile. Kõigi elu muutub paugupealt. Ristogi ema tuli töölt ära, et poega aidata.

Uljale hüppajale jõuab juhtunu kohale alles hiljem.

Risto mälestused õnnetuse õhtust on lünklikud: "Liikusime ühe järve äärest teise juurde. Õhtul läksid teised ujuma, mina ei läinud, ma ei osanud kuigi hästi ujuda. Aga siis käis mingi krõks peas ja läksin ikka neile järele."

Edasine käis kiiresti: "Hüppasin, ja oligi kõik. Järgmine moment, mida mäletan, oli see, kui olin vee all. Mäletan liivast põhja."

Sõber tuli, tõstis Risto pea veest välja. Uuesti ilmus pilt poisile ette Tartu haiglas. Jube paha oli olla, terve keha oli valudes... Saaks ainult magada, painas teda mõte. Muid emotsioone ta ei mäleta. Millegipärast võttis Risto seda kõike hästi kergelt, mingit masendust ei olnud. Ratastooli polnud ta varem näinudki.

Allikas: Õhtuleht 13.juuli 2010